Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Üks inimsüda
Autor(id): William Boyd. Toimetanud: Krista Kaer
Kujundaja: Mari Kaljuste


Kirjastus: Varrak
Linn: Tallinn
Aasta: 2006
Originaalkeel: inglise keel
Tõlkija: Kaaren Kaer
ISBN: 9789985313237
Lehekülgi: 494
Sari: 20. sajandi klassika

Seisukord: normaalses korras raamat, raamatukogu ja sealt mahakandmise tempel sees, sisu olemas ja korras

Mõõdud: 147 × 217 mm
Suurus: tavaformaadis, kõvade kaantega

Sisu:
William Boydi (s 1952) romaan »Üks inimsüda» jõudis 2002. aastal Bookeri preemia lõppvalikusse. Tegemist on üsna suure ettevõtmisega, sest raamatu peategelase, Logan Gonzagi Montstuarti kaudu püütakse anda pilt tervest 20. sajandist.
Logan alustab kirjutamist, kui ta on 1923. aastal Norwichi koolipoiss, ja lõpetab päeval enne rahulikku surma oma maamajas Prantsusmaal. Teatud mõttes võib »Üht inimsüdant» võrrelda isegi «Forrest Gumpiga», kuigi Logani IQ-le pole midagi ette heita. Boyd laseb tal kohtuda paljude 20. sajandi kuulsustega, sealhulgas Ernest Hemingway, Virginia Woolfi, Wallis Simpsoni ja Windsori hertsogiga.

Originaali pealkiri: Any human heart

Märksõnad:
inglise ilukirjandus
romaanid
päevikud

Sari: 20. sajandi klassika

----------------------------------------

Arvustus meie kirjandusblogist William Boydi romaanile „Üks inimsüda“

Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud!


William Boyd (7.märts 1952) on paljude auhindadega pärjatud Inglise kirjanik, stsenarist, esseist. Tegelikult pole vist ühtegi proosažanri, milles ta kirjutanud pole. Ta on õppinud Oxfordis, Nice’is, Glasgow’s, elu jooksul palju reisinud ja palju näinud. Ja see kajastub vägagi minu arvustatavas romaanis „Üks inimsüda“, millest on tehtud ka draamasari, mida oli mõned aastad tagasi võimalik vaadata ka ETV-s. Eesti keeles on seni temalt ilmunud lisaks veel „Sinine pärastlõuna“.


Mulle tundub, et William Boydi näol on tegemist tõelise elukunstnikuga. Värvikas näide sellest on näiteks lugu, kuidas ta suutis kultuuriringkondi veenda väljamõeldud kunstniku Nat Tate’i olemasolus. Boyd avaldas raamatu „Nat Tate: Ameerika kunstnik 1928-1960“, veenis mitmeid kultuuritegelasi endaga kaasa mängima, joonistas isegi mõned Tate’i pildid ja oligi legend loodud. Ja ausalt öeldes lugedes „Üht inimsüdant“ kahtlesin ma korduvalt, kas mitte pole peategelane Logan Mountstuart tegelikult ka olemas olnud kirjanik. Pidin enda veenmiseks aeg-ajalt uuesti raamatu tagakaanele kiikama, et end veenda. Logan Mountstuart oli lihtsalt nii pagana ehe, liikus ringi päriselt olemas olnud inimeste ringis nagu Picasso, Virginia Woolf, Jackson Pollock, Windsori hertsog, Hemingway. Lisaks on romaan kirjutatud päevikuvormis, mis ainult toitis minu irratsionaalset kahtlust.


Raamatu tõlkija Kaaren Kaer kirjutas oma arvustuses Postimehele: „Mõni kirjanik kirjutab terve elu ühtainsat romaani, mis on lihtsalt jagatud eri köidetesse, mõni aga viib lugeja iga uue raamatuga hoopis uude maailma. Boyd kuulub kindlasti viimast liiki autorite sekka.“ Ma ei saaks rohkem nõustuda – Boyd on geniaalne jutuvestja. See kajastub ka minu märkmetes, mida lugedes tavaliselt teen – neid peaaegu pole. Tavaliselt haaran märkmete tegemisel mingisugusest mõttearendusest, ideest, sõnavõtust ja mõtlen edasi, kommenteerin, vaidlen, nõustun, aga kuna „Üks inimsüda“ on pea 500-leheküljeline tegevus, maailma eri paikade ja aja möödavool, siis minu tavapäraseid märkmeid jäid tegemata. Kõik ideed on edasi antud lugudega, justkui metafooridena. Ja ma lihtsalt lugesin, lugesin, lugesin, rändasin ajas ja ruumis Logan Mountstuartina, selle nii inimliku karakterina. Teda on nimetatud näiteks intelligentide Forest Gumpiks. Kõige rohkem meeldis mulle Mountstuart noore poisina internaatkoolis, kõrk ja maailmavalutav, kergelt nartsissistlik tüüp, kes muretses nii tehtult, et on „intellektuaalne snoob“. Tunnen kergelt häbi, aga mul on nõrkus selliste tegelaste vastu. Vist tunnen ennast ära, kuigi olen selliseks meeleseisundiks liiga vana. Aga ka vana härrana oli ta väga lahe. Märkas väga palju, pilvi, puid, muutus poeetilisemaks oma väljendustes, samas võis ka olla nn tüütu ja õel vanamees.


Raamatu lõpupool kirjutab Boyd nii: „Didier Roisanssac ütles mulle viimasel läbivaatusel järgmist: vaata peeglist oma nägu, ütles ta, see ei ole seesama nägu, mis sul oli kaheksateistkümneselt või kahekümne viieselt või kolmekümne kaheselt. Vaata kortse ja vagusid. Vaata elastsuse puuudumist. Su juuksed langevad välja („Ja hambad ka,“ lisasin ma). Sa tunned selle näo ikka veel ära – see oled ikka veel sina – aga see on elanud kaua ning ilmutab selle pika elu märke. Mõtle oma vanast südamest nagu oma vanast näost. Su süda ei näe enam välja samasugune, nagu see oli siis, kui see oli kaheksateistkümnene. Kujutle, et kõik see, mis on juhtunud aastate jooksul sinu näoga, on juhtunud ka sinu südamega. Nii et suhtu sellesse mõistvalt“. Ilus. Ja nii nagu võrrelda nägu oma vananenud südamega, saab südant võrrelda meie vananenud hingega. Romaani alguses on Mountstuart noor ja ambitsioonikas, lõpus koerakonservidest hautist valmistav vanamees. Tema hing on sama kortsuline kui ta nägu ja sama haige kui ta süda. Mõtte kõrvalteid pidi kõndides meenub millegipärast Dorian Gray..


„Üht inimsüdant“ on võrreldud 20. sajandi kroonikaga. See pole üldse asjakohatu. Sest tõesti, raamatu alguses elab Mountstuart aristokraatlikku elu sajandi alguse Inglismaal, elab üle maailmasõjad, istub vangis, istub hullumajas, kaotab Ameerika Suure Depressiooni tõttu pea kogu vara, näeb ajakirjanikuna Hispaania kodusõda, on Nigeerias viimase kodusõja ajal õppejõud, satub vasakäärmuslaste ridadesse ja nii edasi. Aga samas jääb Mountstuarti isiklik areng alati tähelepanuväärselt olulisemaks. Seda jällegi päeviku vormi tõttu. „Me peame päevikut selleks, et jäädvustada see minade kogumik, mis moodustab minu, individuaalse inimolendi. Kujutlege meie kulgemist läbi aja ühe sellise käepärase pildina, millega illustreeritakse inimese arengut. Teate küll, diagrammid, mis algavad tuustkarvalise ahviga ja tema maapinda riivavate sõrmenukkidega ning liiguvad edasi läbi end aeglaselt sirgu ajavate ja karvadest vabanevate hominiidide, kuni me jõuame raseeritud lõuaga heledanahalise nudistini, kes uhkelt oma kivikirve või odavart pigistab.“ Kuid nii lihtne see tegelikult ei ole, sest inimese elu pole diagramm ja see ei allu loogikale, taandarengud, ajahüpped, kired, sõjad, mõjutused, tagasivaated ja nii edasi, teevad inimese ja tema elu absoluutselt ebaloogiliseks. Issand, kuidas ma armastan, kui leian raamatutest seda ebaloogilise inimese ideed. Olen selles täiesti veendunud ja kaasmõtlejate ridu on väga inspireeriv lugeda. Näiteks see: „Erinevad arenguastmed on küll olemas, kuid need on segamini paisatud, vastanduvad ning juhuslikult korduvad. Neil lehekülgedel trügivad esiplaanile erinevad minad: ühekulmne neandertallane tõukab kõrvale kirvega vehkiva homo sapiens’i, neurasteeniline intellektuaal paneb jala ette võõbatud pärismaalasele. Sel kõigel puudub mõte; loogilist, tajutavat arengut lihtsalt ei toimu. Tõeline journal intime saab sellest tõsiasjast aru ning ei ürita kehtestada mingit korda ega hierarhiat, ei püüa kohut mõista ega analüüsida: ma olen kõik need erinevad inimesed – kõik need erinevad inimesed olen mina.“


„Üks inimsüda“ on ilus läbi 20nda sajandi looklev ühe inimese lugu. Lugu sellest, kuidas inimene areneb ja millisel määral ajalugu võib seda arengut mõjutada. Kord on Mountstuart peenel vastuvõtul kogu Londoni tähtsamate ja rikkaimate aristokraatidega, järsku Ian Flemingu värvatud spioon, õnnelikus abielus, õnnetus abielus, alkohoolik, Šveitsis vangis, müümas vasakäärmuslaste ajalehte, et teenida lisakopikat, New Yorgis kunstigalerii kokkuostja, edukas kirjanik, edutu kirjanik – seda jada võiks jätkata peaaegu lõputult. Ja see kõik on nii kaasahaarvalt ja hästi kirjutatud, et peab kordama mantrat: „Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud, Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud, Kirjanik Logan Gonzago Mountstuartit pole kunagi tegelikult olemas olnud.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Hind: - Hetkel on otsas*

*Jäta enda märge ootenimekirja, siis saame sulle eelisjärjekorras saata teavituse kui raamat on jälle saadaval.

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Suzanne Robinson, Hauka süda,
Ersen, 1998, hind: 8,00 eurot

Knut Hamsun, Nälg. Eesti Päevalehe romaaniklassika,
Eesti Päevaleht, Mediasat Group, 2007, hind: 6,50 eurot

Justin Cronin, Kaksteist. 2. raamat. Teekond II/2,
Varrak, 2014, hind: 20,00 eurot

Fjodor Dostojevski, Idioot,
Eesti Raamat, 1975, hind: 8,00 eurot

Herman Melville, Moby Dick,
Eesti Raamat, 1974, hind: 7,00 eurot

Nikolai Leskov, Võlutud rändur. Valik jutustusi,
Eesti Riiklik Kirjastus, 1955, hind: 3,00 eurot

Erich Maria Remarque, Elusäde,
Eesti Raamat, 1996, hind: 11,00 eurot

Jeffrey Archer, Linnulennult,
Kupar, 1995, hind: 9,00 eurot

Erich Maria Remarque, Must obelisk II,
Monokkel, 1992, hind: 5,00 eurot

Hervé Le Tellier, Anomaalia,
Tänapäev, 2021, hind: 22,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 6953 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!