Teema: Eesti ajalugu
Pealkiri:
Haakristi teenridAutor(id): E. Martinson
Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus
Linn: Tallinn
Aasta: 1962
Originaalkeel:
Lehekülgi: 278
Seisukord: kaaned kohati kulunud, sisu korras
Mõõdud: 135 × 205 mm
Suurus: tavaformaadis kõva kaanega
Sisu:
#T030# RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL. 041
Pärast hitlerliku Saksamaa purustamist Teises maailmasõjas on üles kasvanud juba uus inimpõlv. Noorsugu saab saksa faÅ¡istide kuritegudest teada ajalooõpikute, kirjandusteoste ja kaasaegsete jutustuste kaudu. Kuid mööduvad veel mõned aastakümned;ja enam ei jää järele inimesi, kes on ise näinud või üle elanud faÅ¡ismi õudusi. Jäävad järele ainult raamatud ja ürikud. Need jutustavad tulevastele põlvedele faÅ¡ismi kuriÂtegudest. Mitte kunagi varem polnud maailmas toimunud niisugust massilist inimeste hävitamist kui aastail, mil Euroopa köhale laskus haakristi vari.
Koletislike kuritegude kordasaatmisel inimkonna vastu abistasid faÅ¡iste kodanlikud natsionalistid hitlerlaste poolt okupeeritud maadest. Nii oli see ka Baltimaades ja sealhulgas Eestis. Neid inimjätiseid polnud küll eriti palju, kuid ikkagi oli. Koos faÅ¡istidega sooritasid nad kuriÂtegusid, mida Suurbritannia peasüüdistaja Nürnbergi protsessil Hartley Shawcross nimetas «niivõrd õudseiks, et ainuüksi nendele mõeldes ütleb kujutlus üles».1
Eestis tegutsesid natsionalistid ja faÅ¡istid alati käsikäes. Eriti selget tunnistust andsid sellest hitlerliku okupatsiooni aastad. FaÅ¡ist Hjalmar Mäe valis oma nn. «omavalitsuse» koosseisu peaaegu eranditult eesti natsionaliste, kes teenisid kõige reaktsioonilisemaid jõude. Kodanliku armee kolonelid J. Soodla ja J. Maide, major A. Mere, kapten K. LinÂnas, kodanliku Eesti siseministeeriumi üks juhtivaid tegelasi O. Angelus, K. Pätsi saadik Pariisis O. õpik, kodanliku Eesti poliitilise politsei komissar E. Viks ja agent E. Mikson — säärased on eesti natsionalisÂtide iseloomulikud tüübid, kes otsekohe pakkusid oma teeneid gestaaÂpolastele ja kelle käed on ohtralt määritud rahvaste verega.
Eesti natsionalistid ja nende faÅ¡istlikud peremehed katsid vabariigi territooriumi okupatsiooniaastail tiheda koonduslaagrite, vanglate ja teiste gestaapo piinakambrite võrguga. Nemad võtsid aktiivselt osa rahulike elanike hävitamisest, rassistide inimsööjalike seaduste elluÂviimisest.
Kartes vastutust oma kuritegude eest, põgenesid nad koos okupanÂtidega ja pugesid varju erinevatesse riikidesse. Ajutiselt muutusid nad vaikseks. Hoidsid end peidus. Nad kartsid rahvaste viha. Ãœhed vahetaÂsid oma nime nagu Mikson, teised peitsid end SS ooberfüüreri Soodla kombel Triesti, kolmandad põgenesid Viksi moodi kõige kaugemasse maailmanurka, neljandad püüdsid end Mere viisil raudteelasena näidata, viiendad (nagu Mäe ja Angelus) maandusid neutraalsetes maades, «kuuendad (nagu Laak ja Luitsalu) aga oskasid saada Kanada koda-kondsuse. Kuid sedamööda, kuidas Lääne-Saksamaal tugevnes faÅ¡istlike revanÅ¡istide jultunud hääl, hakkasid end liigutama ka eesti natsionaÂlistlikud sabarakud, kes olid pununud oma herilasepesad New Yorki ja Torontosse, Londonisse ja Stokholmi, Bonni, Göteborgi ja teistesse maailma linnadesse.
Olles teatud imperialistlike ringkondade ülalpidamisel, püüavad eesti natsionalistid näidata end «vabaduse eest võitlejatena», moodustavad iga liiki «nõukogusid» ja «komiteesid».
On teada, millega tegelavad need mitte kedagi esindavad «nõuÂkogud» ja «komiteed»: nad on spionaaži ja diversiooni pesad. Pole ju saladus, et möödunud aastal olid Rootsi võimud sunnitud areteerima ühe nn. «Eesti valitsuse» «juhtiva tegelase» Heinrich Marki (selle nn. «valitsuse» ametlikuks asukohaks on Oslo). See tegelane tabati Stokholmis ja pandi vanglasse spionaaži eest ühe imperialistliku riigi käsuks.
Natsionalistliku emigratsiooni juhtide reeturipalet tõendasid veenÂvalt kohtuprotsessid faÅ¡istlike mõrvarite Mere, Gerretsi, Viigi, Juriste, Linnase ja Viksi üle. Need protsessid näitasid veel kord, kus on nende kuritegude allikad, mida sooritasid faÅ¡istid ja nende eesti natsionalistiÂdest käsilased ajutiselt okupeeritud vabariigi pinnal. Niidid viivad Kalevi-Liivalt Leicesterisse, kus elab surmamõistetud timukas Mere, kes oli kuni viimase ajani, kuni Tallinnas toimunud kohtuprotsessini natsioÂnalistliku organisatsiooni «Inglismaa Eestlaste Ãœhing» aseesimees. Inglise valitsus võttis Mere oma kaitse alla. Kuid arg mõrvar kardab oma majast välja tulla. Hirmust karistuse ees lõpetas oma elu eneseÂtapmisega SS oobersturmbannfüürer Harald Riipalu (samuti toimis ka Laak). Hirm sundis SS oobersturmbannfüüreri Alfons Rebase põgenema Inglismaalt ja pugema «Bonni tiiva» alla. Mõlemad SS oobersturmbann-füürerid olid (nagu kolmaski sellest verisest kolmikust — Mere) ikka sellesama reaktsioonilise «Inglismaa Eestlaste Ãœhingu» aseesimehed.
Kohtuprotsessid Mere, Gerretsi, Viigi, Juriste, Linnase ja Viksi üle näitasid, et faÅ¡istide ja nende eesti natsionalistidest käsilaste koletislike kuritegude niidid viivad Tartu faÅ¡istlikust koonduslaagrist Torontosse, kus elutsevad reaktsiooniliste organisatsioonide «Rahvusliku Välisvõitluse Nõukogu» ja «Balti Liit» ninamehed. Need niidid viivad Rootsi, kus on leidnud varjupaiga sellised gestaapolased nagu Viksi käealune — Leonid Laid (praegu üks «Eesti Rahvusfondi» tegelane. See fond koosneb peaÂmiselt endistest SS-lastest ja gestaapolastest), «sisedirektooriumi» juht — Heinrich Himmleri kambamees Oskar Angelus (pesitseb praegu nn. «Rootsi Eestlaste Esinduses», mis koosneb eranditult endistest aktiivseÂtest faÅ¡istide käsilastest, vapsidest ja SS-lastest), faÅ¡istlik mõrvar LääneÂmaalt Ago Talvar (kuulub reaktsioonilisse organisatsiooni «Eesti Komitee», mis on astunud sidemeisse paljude imperialistlike maade luuÂrega). Kohtuprotsessid Mere, Gerretsi, Viigi, Juriste, Linnase ja Viksi üle näitasid, et okupatsiooniaastail Eestis toime pandud kuritegude niiÂdid viivad Ameerika Ãœhendriikidesse, kuhu hiljuti üle kolis SS ooberiüürer Johannes Soodla, kus on leidnud varjupaiga sellised eesti rahva timukad, nagu Paide politseikomissar Felix-Vello Eelnurme, Tartu koonÂduslaagri ülem Karl Linnas, nn. «Eesti Omavalitsuse» politsei ja «omaÂkaitse» ülem gestaapo-kolonel Eduard Reissaar. Viimane etendab Ameerika eesti emigrantlikes organisatsioonides silmapaistvat osa. Seal, nn. «vaba maailma» peamises riigis jalutavad vabalt ringi paljud eesti natsionalistidest faÅ¡istlikud mõrvarid, kelle keskuseks kujuneb üha enam New York. Ka nemad pasundavad sellest, et nad «võitlevad vaba Eesti eest».
Kuid aitab! Rahvad teavad liiga hästi, mis tuleb välja sellest, kui rahu eest hakkavad «võitlema» gestaapolased ja SS-lased. Liiga kallist hinda on maksnud maailma ausad inimesed, sealhulgas ka eestlased, «vabaduse» eest Himmleri ja Mae, Rosenbergi ja Angeluse, Kalten-brunneri ja Mere, Eichmanni ja Viksi mõistes.
Selle kinnituseks on Eestimaa okupatsiooni sünged aastad, kuriÂteod, mida siin panid toime hitlerlased eesti natsionalistide ja faÅ¡istide aktiivsel osavõtu!.
Inimesed peavad teadma nendest roimadest kõike, et mitte lasta neil korduda.
Märksõnad:
ajalugu
Teine maailmasõda, 1939-1945
Saksa okupatsioon
natsionaalsotsialism
poliitiline vägivald
inimsusvastased kuriteod
kvislingid
publitsistika
Teine maailmasõda, 1939-1945
Saksa okupatsioon
natsionaalsotsialism
poliitiline vägivald
inimsusvastased kuriteod
kvislingid
Eesti
Hind:
15,00 EUR