Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Hea naabri päevik (1. osa)
Autor(id): Doris Lessing

Kirjastus: Varrak
Linn: Tallinn
Aasta: 2003
Originaalkeel: inglise
Tõlkija: Krista Kaer
ISBN: 9985307364
Lehekülgi: 288

Seisukord: normaalses korras raamat

Mõõdud: 144 × 216 mm
Suurus: tavaformaadis ja ümbrispaberiga kõvas köites raamat

Sisu:
#T188# RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 3-5 PÄEVA JOOKSUL. 246

Raamat sarjast Eesti Naise raamat.

Eestis paari tõlkega esindatud Doris Lessing kuulub nende autorite hulka, keda ära tuntakse ja kelle oreooli ei riku ega muuda aeg ega mood. Lessingi Norra kirjastaja väitel võib Norra naiste ellusuhtumise kaheks jagada: enne ja pärast «Kuldse märkmeraamatu» ilmumist. Lessing on üks kahekümnenda sajandi suurkujusid. Vaheda sõnaga ja selgepilguline kirjanik. Ja samal ajal leebe, külalislahke ja armas inimene. Tema oma elulugu on kirju ja kirev nagu see sajandki.

1919. aastal sündinud Doris May Tayler oli viieaastaseks saamisel juba elanud esimesed kaks eluaastat ühes Iraani kaubalinnas. Sealt sõitis perekond logiseva rongiga Teherani, kuhu nad jäid veel kaheks ja pooleks aastaks. Seejärel reis läbi Nõukogude Venemaa ja sealt Inglismaale, kuhu perekond jäi pooleks aastaks. Lõpuks jõudis Doris Tayler tolleaegsesse Rodeesiasse, väikesesse farmi, kus möödus ka tema lapsepõlv. Lessing on öelnud, et tema lapsepõlve ja paljude teiste tema eakaaslaste lapsepõlve mõjutas tugevasti Esimene maailmasõda. See on sõda, mille tõeliste tagajärgedega pole Euroopa veel leppima õppinud. Lessingile endale andis see kaasa katastroofi aimuse ja poliitilise mõtteviisi. Ta on ise öelnud: «Ma kasvasin nii, et mu isa pidev jututeema oli kaevikusõda -- ööl ja päeval -- nagu mulle tundus, ning mu ema oli muidugi haavatuid põetanud. Ema elu sai rikutud, sest sõjas hukkus tema suur armastus, isa kaotas sõjas tervise. Mul kulus väga kaua aega selle mõistmiseks, et nad mõlemad olid Esimese maailmasõja ohvrid, nagu ka palju teisi inimesi minu lapsepõlves, kes olid kaotanud jala või käe. Seetõttu puutusin ma kokku õuduse ja pessimismiga ja nagu ma praegu mõistan, halvasti mõjuva saatuse ja katastroofitundega, sest ma kuulasin seda kogu aeg.»
Doris Lessingi formaalne haridus lõppes siis, kui ta oli neljateistkümne aastane. Eneseharimine aga jätkus. Ema tellis Inglismaalt pakkide kaupa raamatuid ja Doris luges neid ahnelt. Lugemine oli ainus pääs väljakannatamatult ahtast keskkonnast, mida Lessing jälestama õppis. Üheksateistkümne aastaselt abiellus ta Frank Wisdomiga ja sai kaks last, poja ja tütre. Respektaabli abielunaise roll talle aga ei sobinud ning ta jättis peagi mehe ja lapsed maha ning liitus vasakpoolsete noorte rühmaga. Hiljem on ta ise põhjendanud oma vasakpoolsust sellega, et need olid ainsad inimesed, kes midagi lugesid ja kellega oli võimalik rääkida teemadel, mis teda erutasid. Oma ema põlvkonna naiste kohta on ta ise öelnud: «Terve põlvkonna naiste elu oleks nagu peatunud laste sünniga. Enamik neist muutus üsna neurootiliseks – minu meelest kontrasti tõttu, mis tekkis selle vahel, mida koolis neile nende võimetest räägiti, ja mis nendega tegelikult juhtus.»
Sama vasakpoolse grupi liige oli ka saksa kommunist Gottfried Lessing, kellega Doris peagi abiellus. Neil sündis poeg Peter. 1949.aastal sõitis Doris Lessing koos väikese poja ja romaani «Rohi laulab» käsikirjaga Londonisse. Taas Lessingi oma sõnad selle kohta, mis oleks temast saanud, kui ta oleks Rodeesiasse jäänud: «Mul pole selles suhtes vähimatki kahtlust. Minust oleks saanud alkohoolik, sest ma vihkasin seda elu nii väga. Või siis oleksin ma vaimselt kokku varisenud, sest ma ei suutnud seda paika taluda. See oli erakordselt kitsarinnaline, väga provintslik.»
Sellest provintsist suurlinna jõudnud Lessing pühendus kirjutamisele. Tema raamatute nimekiri on aukartustäratav, sinna mahuvad nii romaanid, jutukogud, näidendid, esseed, loengud kui ka reisikirjad. Suurem osa tema raamatutest on tugevalt autobiograafilised. Kui võrrelda Lessingi «Kuldset märkmeraamatut» ja umbes sama aja kirjeldust tema autobiograafia teises köites «Varjus kõndides», siis on sarnasus ilmne. Esimese katse autobiograafiat kirjutada, tegi Lessing samuti ilukirjanduslik vormis -- sellest sündis «Ellujäänu mälestused». Päris autobiograafiani jõudis Doris Lessing hiljem, 1995.aastal ilmus esimene köide «Minu naha all» ja 1997.aastal «Varjus kõndides». Sellega asi piirdubki. Kolmandat köidet ei tule, sest Doris Lessing on otsustanud praegu veel elavaid inimesi säästa. Et aga siiski kuidagi kuuekümnendate vaimsust ja sel ajal kogetut edasi anda, avaldas ta 2001.aastal romaani «Kõige sulnim unistus». Ta ütles, et selles raamatus on ta püüdnud tabada tolle aja hullumeelsust, teatud süüdimatust ja vabanemise tunnet. Ta ei pea seda aega parimaks elus, vastupidi, tema meelest jättis see paljudele inimestele rängad haavad.

Kui öelda, et Lessingi raamatud on autobiograafilised, siis ei kehti see kaugeltki kõigi tema teoste kohta. Ta on alati armastanud üllatada ja teha kõik, mis tema võimuses, et vältida lahterdamist. Nii kirjutas ta ajal, mil ta oli juba tuntud realistlik kirjanik, rea ulmeromaane. Et tõestada, kui raske on algajal kirjanikul oma teoseid avaldada, saatis ta mitmele kirjastusele romaani Jane Somersi nime all. Ta oli ise kindel, et autor tuntakse ära, kuid seda ei juhtunud. Seejärel kirjutas ta veel teisegi romaani Jane Somersi nime all ja oleks kirjutanud kolmandagi, kuid üks sõber ei suutnud saladust enda teada hoida. Küsimusele, miks ta oleks veel kolmanda romaani kirjutanud, vastas Doris Lessing järgmiselt: «Jane Somers hakkas mind huvitama, sest ta on nii erinev minust endast. Just see oligi huvitav. See oli minajutustus ning ma pidin seetõttu end jutustaja isikusse mahutama. Oli lausa hämmastav, kui palju ma ei saanud öelda, olles Jane Somers. Tegemist on inglannaga, kellele ei meeldi eriti välismaal käia, kes pöördub meelsasti tagasi puhkusereisidelt. Tal ei ole lapsi. Ta pole kunagi õieti abielus olnud. Ta on küllaltki piiratud ellusuhtumisega, ning oli huvitav vaadata, kui sagely ma pidin peatuma ja endale ütlema, et Jane Somers lihtsalt nii ei ütleks, Jane somers lihtsalt nii ei mõtleks.»

Hoolimata minajutustaja piiratusest või ehk hoopis selle tõttu avab Lessing Jane Somersi päevikutes aga sellised teemad, mida ta polnud enne puudutanud, ning annab omamoodi ülevaate eri vanuses inglise naistest.

Praegu kaheksakümne kolme aastane Doris Lessing kirjutab uut romaani. Ta kirjutab, sest ei saa teisti. Ja tema romaanid on alati oodatud, sest halastamatult selget pilku ja täpset sõna on maailmas endiselt vaja.
Krista Kaer

Hind: 14,00 EUR

Otsing autori järgi:

Doris Lessing, Shikasta,
Varrak, 2010, hind: 16,00 eurot

Doris Lessing, Viies laps,
Eesti Raamat, 1995, hind: 5,00 eurot

Doris Lessing, Kõige ilusam unelm,
Varrak, 2006, hind: 16,00 eurot

Doris Lessing, Kuldne märkmeraamat,
Varrak, 2000, hind: 28,00 eurot

Doris Lessing, Kuldne märkmeraamat. Eesti Päevalehe romaaniklassika,
Eesti Päevaleht, 2008, hind: 11,00 eurot

Doris Lessing, Ellujäänu mälestused,
Perioodika, 1983, hind: 2,50 eurot

Doris Lessing, Ellujäänu mälestused,
Varrak, 2006, hind: 10,00 eurot

Doris Lessing, Kui vanad suudaksid II osa.,
Varrak, 2004

Doris Lessing, Kui vanad suudaksid...,
Varrak, 2016

Doris Lessing, Kassid,
Varrak, 2006

Doris Lessing, Suvi enne pimedust,
Kultuurileht, 2024

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Gerald Durrell, Linnud, loomad ja sugulased,
Eesti Raamat, 1994, hind: 12,00 eurot

Gerald Durrell, Jumalate aed,
Eesti Raamat, 1994, hind: 9,00 eurot

Kurt Vonnegut, Tšempionide eine,
Eesti Raamat, 1978, hind: 3,50 eurot

Doris Lessing, Viies laps,
Eesti Raamat, 1995, hind: 5,00 eurot

Lars-Henrik Olsen, Puutumata maa,
Olion, 1995, hind: 7,00 eurot

Milan Kundera, Nali,
Eesti Raamat, 1991, hind: 6,00 eurot

Jens Bjørneboe, Jonas,
Librarius, 1996, hind: 5,00 eurot

Honoré de Balzac, Isa Goriot,
Eesti Raamat, 1971, hind: 7,00 eurot

Hermann Hesse, Mägede poeg,
Orto, 1952, hind: 12,00 eurot

Martin Calder, Suvi Gascogneis. Teistsugust Lõuna-Prantsusmaad avastamas,
Varrak, 2009, hind: 8,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 6834 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!