Teema: Arhitektuur
Pealkiri: Eesti arhitektuuriajakiri MAJA kevad 2021 (104) / Estonian Architectural Review MAJA spring 2021 (104). Mis on õhus?
Autor(id): Peatoimetaja: Kaja Pae

Kirjastus: MTÜ Arhitektuurikirjastus
Linn:
Aasta: 2021
Originaalkeel:
Tõlkija: Marianne Jõgi, Taavi Laanpere, Ain Rada, Kerli Linnat
ISBN: 9771023074262
Lehekülgi: 120

Seisukord: heas korras uus raamat kirjastusest

Mõõdud: 285x215
Suurus: Pehmekaaneline

Sisu:
Selle raamatu saame teele panna keskmiselt 3-5 päeva jooksul peale raha laekumist meie arvele.

Peateema: mis on õhus?
Oleme elanud pandeemiaaegses maailmas, kus 2021. aasta kevade muutuste tuuled on pikisilmi oodatud ja küsimus
„Mis on õhus?“ on omandanud sügavama tähenduse. Kevadine Maja teeb Eestile peaaegu tiiru peale: vaatleme
hooneid Tartus, Narvas, Sauel, Pärnus ja lõpetame Eestimaa südame lähedal Põltsamaal Kamari järvel. Mitme hoone
puhul eelnes valmisehitatud projektidele teisigi kavandeid ning parima projektini jõuti alles paljude aastate pärast.
Hoolimata pikast protsessist (või just tänu sellele?) toovad need hooned ilmekalt välja midagi nüüdisaega iseloomustavat,
ruumistavad midagi olulist õhusolevast.
Kultuurkapitali aastapreemia pälvinud Eesti suurimat avalikku puithoonet, Sisekaitseakadeemia Narva õppekeskust kasutab
kolm organisatsiooni ja seal leiavad koha nii jõustruktuurid kui ka avalikuks kasutamiseks orienteeritud ruumid.
Esmapilgul vastukäivategi funktsioonide kõrvuti seadmine iseloomustab ratsionaalsust, täpsust ja Eesti väiksusest lähtuvat
regionaalpoliitikat. Samal ajal realiseerub õppekeskuse näol kõige loomulikumal viisil Rem Koolhaasi Manhattani
pisut enam kui sajanditagusele ehitusbuumile tagantjärele kirjutatud manifest ülekülluse kultuurist, kus funktsioonide
kireva spektri kokkupaigutamisel sündiv artikuleeritud tulemus on üks arhitektuuri kandvatest nootidest. Õppekeskusel
on tõepoolest läinud korda keeruline olukord lahendada nietzscheliku amor fati’ga, kus kõik proovikivid arhitektuuri puutuvatest
küsimustest alates keskkonnasäästust ja ehitustehnoloogiast kuni linnaruumi meeldivamaks muutmiseni on
ühendatud nii, et tulemus tundub parim võimalik kombinatsioon, mis on võtnud rõõmuga mängu nii Narvast eestleitud
hea kui ka halva.
Saue vallamaja eksperimenteerib mitmel rindel. Puidust hoone üllatav ilme kasvab üsna loomulikul viisil välja ristkihtpuidu
omadustest ja materjali kasutamise veenvast loogikast – juba niisuguse materjalivaldamise eest vääris hoone tunnustust
aasta puitehitisena. Ühtlasi teeb see hoone palju ära oma keskkonna heaks, vallandades värskeid impulsse,
millest lähtuda sündiva Saue linnakeskuse kujundamisel. Väga ilusa materjalikäsitlusega on ka Kamari veelauapargi
hoone, mida autorid nimetavad „peaaegu tavaliseks majaks“. Materjalide puhas, kogema kutsuv mõju rõhutab ümbritsevaid
arhetüüpseid elemente vett ja maad ning pakub külalisele eheda ja tunnetusliku keskkonnakogemuse.
Pärnu Raja lasteaed tõstatab küsimuse loovuse ja ruumi seostest. Ehkki haridusuuendajad on liialdamata aastasadu
rääkinud mitmekesise ja muudetava ruumi kasust lapse loovusele, võib küsida, miks me ikka veel seal ei ole. Ruumi
tõenduspõhise mõju kasutamine on midagi, mida ei saa arhitektid teiste poolte toeta läbi viia. Õnneks tõstatuvad need
küsimused ühiskonnas aina rohkem, olgu või selle kinnituseks hiljutine noorte- ja andepoliitika osakonna loomine
haridusministeeriumisse.
Kui oleme põhjendanud materjalide valiku ja muud hoone komponendid, rääkinud asukohast linnaruumis, sotsiaalsеtest
hüvedest, keskkonnasäästu küsimustest, kõigest mõõdetavast, kas siis on veel midagi, millest arhitektuuris rääkida? Esteetilistest
teemadest kõnelemist on peetud pinnapealseks, pakiliste globaalsеte küsimuste tähe all kulgenud aastasaja
jooksul teisejärguliseks; aga ikkagi on midagi otsustavat, mis eristab ruumikunsti ehitisest. Võib-olla vajab arhitektuuri
esteetilistest küsimustest kõnelemine nüüdisaegse keerustunud ja globaalse maailma kontekstis samavõrra sõnavarauuendust,
kui seda on vaja olgu või näiteks kahaneva rahvaarvu kontekstis erinevate asustustüüpide mõtestamisel. Nii
kaua, kui arhitektuursel mõttel on tugev selgroog, tundub ka selle esteetika olevat jõuline, omanäoline. Ja võib-olla on
see jõulise visuaalse väljenduse võimalikkus arhitektuuri viimane pelgupaik? Tutvustame Eesti viimaste aastate üht
edukamat arhitekti, Salto arhitektuuribüroo üht asutajat Ralf Lõokest ja Salto hiljuti valminud lodjakoda Tartus. Lõokese
tööd on muutunud aastatega lihtsamaks, aga on kasvatanud heale arhitektuurile omast lisandväärtust kõnetada
abstraktsеtel teemadel. Neis töödes on oskus avaldada kõige suuremat sisemist poolehoidu arhitektuurile, olles justkui
ootuspärase opositsioonis, avaldades vastupanu ortodokssele.
Lõpetuseks heidame pilgu Eesti Kunstiakadeemia kolm aastat väldanud mahukale Tallinna uurimusele „Lõpetamata
linn“, mis visandab planeerimismaailma jõujooni, ja küsime, millised mängijad peaksid tänapäeva linnaruumis
õigupoolest käigu sooritama ja kuidas planeerida seda, mis on õhus, mis alles otsib ruumilist väljendust.
Kaja Pae, peatoimetaja
Estonian Architectural Review Maja spring 2021 (No 104)
Main topic: What’s Happening?
Amidst the pandemic, everyone is eagerly awaiting for a springtime wind of change, and the question ‘what’s happening?’
has acquired a deeper meaning. The spring issue of Maja takes a tour around Estonia—we will examine buildings
in Tartu, Narva, Saue and Pärnu. We conclude our tour near the heart of Estonia, at lake Kamari in Põltsamaa. For several
of the examined buildings, alternative designs were initially proposed, and it took many years to arrive at the project
that was ultimately built. Despite (or thanks to?) the elongated process, these buildings vividly express something characteristic
of our times and manage to spatialise important aspects of what’s currently happening.
Estonian Academy of Security Sciences Narva Study Centre— the largest wooden public building in Estonia and winner
of the annual award of the Cultural Endowment of Estonia—is used by three different organisations and has rooms
for law enforcement structures as well as those oriented toward public use. The juxtaposition of such seemingly contradictory
functions expresses rationality, precision and regional policy necessities of a small country such as Estonia. On
the other hand, the study centre is a natural realisation of Rem Koolhaas’s retroactive manifesto for the early 20th-century
construction boom era Manhattan, about a culture of congestion where diverse spectrums of functions are brought
together, and the articulated result becomes one of the fundamentals of architecture. The study centre has indeed managed
to carry out its complicated task with a Nietzschean amor fati, dealing with all the architectural challenges—from
environmental sustainability and construction technology to urban space enhancement—in an integrated way. The result
feels like the best possible combination that has delightfully incorporated both the good and bad of Narva.
Saue municipal government building experiments on several fronts. The surprising appearance of the wooden building
flows quite naturally from the properties of cross-laminated timber and the logic of its use—this mastery of the material
already sufficed to earn it recognition as the wooden building of the year. Furthermore, the building has considerable
effects on its environment, triggering fresh impulses that could be utilised in designing the emerging Saue city
centre. Beautiful use of materials also characterises Kamari Wakepark Building, which the authors have called ‘an almost
regular house’. The clean, inviting effect of the materials emphasises the surrounding archetypical elements—water
and earth—and offers the guest an authentic environmental experience.
Pärnu Raja kindergarten raises questions about the relationship between creativity and space. Even though educational
innovators have been talking about the benefits of diverse and flexible space for children’s creativity literally for centuries,
we have yet to heed their lessons. Why? Evidence-based use of space and its effects does not lie solely in the
hands of architects, but requires support from other parties. Fortunately, these issues are being increasingly discussed
in the society—an example of this, perhaps, is the recent establishment of the Department of Youth and Talent Policy in
the Ministry of Education.
Once we have justified the choice of materials and other components of the building, and discussed its place in the urban
space, social benefits, environmental issues and everything that is measurable, is there still something left to consider
in architecture? In a century hallmarked by urgent global issues, aesthetical matters have often been considered
superficial and secondary—and yet, there is a decisive difference between spatial art and a mere building. Perhaps the
vocabulary for discussing the aesthetical side of architecture needs to be updated for our complexifying and global
world. As long as architectural thinking maintains a strong backbone, its aesthetics will likewise seem forceful and distinctive.
Could it be that this possibility of forceful visual expression is the last resort for architecture? We will introduce
one of Estonia’s most successful architects of the recent years—Ralf Lõoke, the founder of Salto Architects—and Salto’s
recently finished Barge Yard in Tartu. Lõoke’s works have become simpler over the years, but grown in their capacity
to speak about abstract issues and express an utmost inner sympathy to architecture by opposing the expected and resisting
the orthodox.
Finally, we take a look at Estonian Academy of Arts’ comprehensive three-year study of Tallinn, titled ‘City Unfnished’,
which outlines the contemporary landscape of urban planning. Which players should get their turn with urban space today,
and how to plan something that is only vaguely in the air and still looking for its spatial expression?
Kaja Pae, Editor-in-chief

Märksõnad:
MTÜ Arhitektuurikirjastus

Hind: - Hetkel on otsas*

*Jäta enda märge ootenimekirja, siis saame sulle eelisjärjekorras saata teavituse kui raamat on jälle saadaval.

Teema Arhitektuur alla viimati lisatud:

Ülo Stöör, Ühe arhitekti mälestused: Neljas köide 1976–2016: Arhitekt linnas ja maal,
Ilmamaa, 2021, hind: 21,00 eurot

Toimetanud Villem Raam, Eesti arhitektuur (1. osa). Tallinn,
Valgus, 1993, hind: 20,00 eurot

toimetaja Leonhard Lapin, Ehituskunst 1997/16-17. Eesti Arhitektide Liidu väljaanne / Estonian Architectural Review,
Eesti Arhitektide Liit, 1997, hind: 5,00 eurot

Tamara Habicht, Rahvapärane arhitektuur,
Kunst, 1977, hind: 9,00 eurot

Muinsuskaitse aastaraamat 2019,
Muinsuskaitseamet, 2020, hind: 9,00 eurot

Janice Anderson, Maailma arhitektuur,
Karrup, 2009, hind: 14,00 eurot

Rein Zobel, Tallinna linnamüür,
Eesti Raamat, 1966, hind: 8,00 eurot

Elsbeth Parek, Pärnu sajandeis. Ehituskunstiline ülevaade,
Eesti Raamat, 1971, hind: 4,00 eurot

Jüri Kuuskemaa, Barokne Kadriorg,
Perioodika, 1985, hind: 4,00 eurot

Sulev Mäeväli, Ajaloo- ja ehitusmälestisi Tallinnas,
Perioodika, 1981, hind: 5,00 eurot



Arhitektuur all on 394 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!