Raamatute kataloog: Õigus

Teema: Maailma ajalugu
Pealkiri: 1935 ja järgmised aastad
Autor(id): Anatoli Rõbakov

Kirjastus: Eesti Raamat
Linn: Tallinn
Aasta: 1990
Originaalkeel: vene keelest
Tõlkija: Paul Mõtsküla
ISBN: 5450007418
Lehekülgi: 240

Seisukord: veidi kulunud kaaned, sisu olemas ja korras
Suurus: tavaformaadis pehme kaanega

Sisu:
#T031# RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL.011

Raamatuarvustus selle ja raamatu "Arbati lapsed" kohta meie raamatublogis:

Arbat sööb oma lapsi.

Arbat – kui palju erinevaid kandu on seda tänavat kulutanud, kui palju ilukirjandust on seda tänavat kasutanud. Nimekaimaks on tänaseks siiski jäänud Andrei Rõbakovi romaan “Arbati lapsed.”
“Arbati lapsed” on esimene osa tetroloogiast, valminud juba 1960.-tel aastatel ja liikunud samizdatina käest-kätte. Paar korda ka peaaegu trükki jõudnud, kuid oodata tuli siiski 1987. aastani, et lõpuks kirjastatud saaks. Esimene trükk müüdi läbi imekiiresti. Siinkohal tuli vene lugejale appi ka kirjastus “Eesti Raamat” ja andis täiendava venekeelse trüki välja juba järgmisel aastal. Sama kibekähku sai teos üllitatud ka eesti keeles. Paari aasta pärast avaldati ka tetroloogia järgmise osa eestindus - “1935 ja järgnevad aastad”. Kuna raamatud on orgaaniliselt seotud, kodude ja antikvariaatide riiuleis kõrvuti, käsitleb siinne arvustus mõlemat osa. Tegevusliinid järgnevad osast ossa sama seotult kui peatükist peatükki. Vaevalt võiks kohata kedagi, kes suudaks peatuda pärast esimest osa ja mitte haarata teise järele, sest esilekerkivad küsimused on painajalikult huvitavad ja tegelaste saatused kaasahaaravad.
Autor Anatoli Rõbakovi elulugu on kui kujundatud kirjanikuteeks – sündida 1911. aastal Ukraina juudina, kolida lapsena revolutsioonijärgsesse Moskvasse, saada tudengipõlves absurdsetel alustel represseeritud, aga siiski nii kergelt, et hing sees ja keha kõnnib – raiskamine oleks mitte neid kogemusi kirjutamisse panustada. Rõbakov pole oma eluloost võtnud vaid inspiratsiooni ja olustikutundmist, vaid ka autobiograafilisi jooni. Teose tegevustik toetub Moskva tudengi Saša Pankratovi käekäigule eelmise sajandi kolmekümnendate Nõukogude Venemaal. Noormees, ta lähikondsed ja kaaslased elavad pealinna elitaarses piirkonnas - parteiladvikuga seotute Arbatil. Erilise õrnusega on autor joonistanud välja Saša jooned, iseloomu ja muud. Saatusejoone ongi autor Sašale suuresti enda järgi tõmmanud – transpordiinseneride instituut ja kolm aastat asumist nõukogudevastase propaganda eest. Saša sai oma paragrahvi süütu seinalehe eest. Vaevalt see autorilgi loogilisem oli, selleaegsed süüdistused suutsid harva ilukirjandust ületada. Nagu noortele ikka, on ka Sašale oluline sõpruskond, raamat kirjeldab ka nende elukäike, isiksuste ja suhete kujunemist. Samal tänaval ja samal ajal kasvanute elukäigud võtavad selgelt erinevaid suundi – kes püüab kohanduda ühiskonna keeruliste oludega, kes sellest isiklikku kasu lõigata ja kes jääda iseendaks. Represseeritult pole Saša vastandumine ühiskonnale lõpuni vabatahtlik. Taas päris hea käik autori poolt - see jätab raamatu ilma imalast idealismist, kus peategelane ujub kangelaslikult vastuvoolu, sest jõe lähtmes kutsub teda ainult ta enda ebainimlikult suur südametunnistus. Ei, Arbati lapsed on elulähedaselt varjundirikkad, nende iludel ja koledustel on inimlikud tagamaad. Samal ajal, kui Saša maailmavaadet avardab asumisel kogetu, pürib naabripoiss üha kõrgemale julgeolekuorganite tööriistaks. Ning ka ülekuulatavat lüüa suutval uurijal on kujunemislugu – valik- valikult, juhus- juhuselt. Seik- seigalt ja samm- sammult leidsid end ja oma maailmavaateid ka tüdrukud. Varjat neist näib autor tõeliselt jumaldavat - lõbus, kui võimalik, tõsine, kui tarvis, see ta on. Kui tõugatuna Saša absurdsest arreteerimisest muutub Varja vaade ühiskonnale järjest kriitilisemaks, püüab ta õde Nina endiselt uskuda nõukogude ideaalide puhtust ja kõrgust. Aeg on selline, kus tuleb noortel kindlalt ja kiiresti valida maailmavaade, sellest ei pääse teisedki sõbrad ja sõbrannad, ea- ja hoovikaaslased. Erinevalt tänapäevast ei otsustanud vaated toona suuresti vaid seda, kelle kõrval sa istud salongivestlusel. Inimese käekäik sõltus palju otsustavamal määral suhetest ühiskonnaga. Tasub võrrelda, seda enam, et väga realistlikult on autoril õnnestunud tuua välja terve vikerkaar kujunevate isiksuste vormumisi, mida ei varjuta ka noorte haarav suhetepundar ja sündmusterikas igapäevaelu. Karmidel aegadel kindlatele karakteritele ehituvad saatused, mis ei lase raamatut käest panna.
Teose populaarsust on kindlasti taganud ka see, et Rõbakov on niiöelda lugejasõbralik kirjanik. Enamgi veel – lugejate sõbralik kirjanik, lugejaid on ju erinevaid. Raamatul on kaks pealiini -sündmuste ja emotsioonide rohke liin noorte moskvalaste eludest ning niiöelda kabinetiliin. Kabinetis toimus Rõbakovi nägemust mööda see, mis suuresti algas Stalini peast. Justnimelt peast, sest hinge polnud tema tegelaskujule ette nähtud. Stalini hing surmati legendaarse kirjeldusega ta esimese abikaasa matustelt, kus ta oli öelnud, et sellega surid temas kõik soojad tunded inimeste vastu. Nii ongi raamatu sündmusteaegne Stalin vaid kaalutlev ja mitte tundev, paranoilisuseni kaalutlev ja oma otsuseid tundetult elluviiv. Lugeja, keda huvitab just kaevata autori juhatusel Stalini võimalikesse mõtetesse, skeemidesse ja strateegidesse, saab keskenduda eeskätt sellele liinile. Erinevad peatükid on selgelt eristatud, Stalini vahepealsele muudele tegevustele ohverdatult katkestatud mõttelõnga leiab kergelt järgmistelt lehekülgedelt taas üles. Keda jällegi haiglase vanatoi siseilm, must ja kibe kui piibupigi, ei huvita, saab lennelda segamatult koos noortega mööda nende saatusi ja lapata kergel käel edasi kabinetilehed. Ühe liini hooletult lugemine ei sega teise järgimist, samas pole liinid üksteisest ka hermeetiliselt lahutatud – ühendavad neid otsused noorte saatuste taga, kabinetist tulev ühiskondlik õhustik ja lõpuks ka noorte luust ja lihast sugulased, kes otsapidi suisa Stalini enda ringkonda kuuluvad. Liinide seotus ja eraldatus on seega kirjaniku poolt meisterlikult lahendatud, ja nagu öeldud, ääretult lugejasõbralikult.
Noorte tipuni kõrgetel kohtadel asuvatel sugulastel – eeskätt Saša onul – on aga ka oluliselt kandvam ülesanne kui vaid jutustuse liine siduda. Nii nagu tegelaste elukoht - prestiižne Arbati tänav ja laitmatu päritolu, kinnitavad ka võimudele lähedalseisvad sugulussidemed fakti, et repressioonide eest polnud keegi kaitstud. Lugeja on ju alati kangelasest targem: “Mina plaaniksin oma pangaröövi nutikamalt,” käib kriminullilugeja peast läbi:”ega jääks vahele. “, “Ma põgeneks õigel ajal Hollandist,” arvab Anne Franki isa kohta päeviku lugeja, “Ma oleks kuss ja ettevaatlik, et mind ei arreteeritaks, ma oleks kuidagi kavalam” käib täiesti inimlik mõte läbi alateadvuse lugedes karme saatusi karmidest aegadest. Rõbakov on kõik selle eos välistanud näidates lugejale, et kuitahes kindlustatud keegi poleks ka oma mõistuse, positsiooni või sidemetega, võib võimude omavoli ta elu segi paisata kindla vääramatusega. Näitab, et kive visati ka Kremlist kiviviske kaugusel olevate inimeste pihta, mida Arbati elanikud ka olid, nii ülekantud kui ka täiesti otseses mõttes. Ei pääseks ka sina, lugeja. Ja eks ta õige ole lugedes mitte keskenduda üleolekule, vaid arusaamisele.
Kummardust väärib autor ka selle eest, et käsitledes just koledate kolmekümnendate teist poolt ei eita ta varasemaid repressioone. Väga õiglases proportsioonis ta neid esile ei too, aga pole viga, sest on teoseid, kus enne 1935. aasta represioone hukkunud miljoneid ei peeta üldse miskikski. Kunstilise võtte abil lugejani ühiskonna katastroofilise seisu kirjeldamise eest ja hetkel hoolitseb ühiskorteri kaaslane, kes on omamoodi statistikat arhiveerinud ja suudab usalduse võitnud Varjale tuua välja repressioonides hukkunute arvud. Ning ääretult meeldejäävalt meenutab Varja, kuidas ta nälja eest põgenenute brutaalset olukorda ja kohtlemist ka ise vaksalis nägi ja läks sealt edasi...sõbrannadega suvilasse. Seesama Varja, kes hiljem oma sõbra deporteerimist nähes närvivapustude saab... Vot see inimeseks olemine...
Rõbakov kui oletaks ajas, olus või ruumis kauge lugeja küsimust nõukogude represseeriva ühiskonna kohta – kuidas see oli võimalik? Nii oligi. Kui nüüd võtab raamatu kätte noor inimene läänest, kes küsib metsikuste kohta nõukogude ühiskonnas, vastab autor tema küsimustele, mis tahes nurga alt need ka esitatud oleks – kuidas see kõik sai toimuda? Mis toimus nende inimeste peas ja meeltes, kelle läbi, puhul või kõrval hukkuti ja hukutati? Imelise selgusega on autor neid küsimusi ette näinud ja imelise kunstilisusega neile vastanud.
Üht-teist jääb siiski ka tõstatamata. Üsna tüüpiline raskeid aegu kirjeldavate vene teoste puhul on see, et käsitletakse küll ebainimliku diktatuuri käes kannatavat ühiskonda, aga ei esitata küsimust, kuidas selleni jõutud on. Kas siinkohal on tegemist muuhulgas ka teatava psühholoogilise enesekaitsega? Stalini võimuletõus on kui vaid tema enda poolt initsieeritud loodusõnnetus. Ei leia siitki teosest arutlusi ja viiteid, kuidas jõuti seisu, kus stalinisugusel, keda ju vaikiseisus nagu kõiki inimtüüpe, igas ühiskonnas leiduks, tekkis võimalus esiletõusuks. Aga palju ühest raamatust ikka tahta. Anatoli Rõbakovi “Arbati lastest” ja “1935 ja järgnevates aastates” on juba niigi kirjanduslikkust, sündmusi ja tõepüüdlust kümne teose jagu. Lugemismõnu mitte vähem ja on nii hea, et me ei pea seda taga ajama nässakast samizdatist, kümnenda kopeerpaberi läbi trükituna, teadagi. Meie saame lugeda selge trükikirjaga ja puha, pärast võime riiulisse panna raamatu, ei pea rulli keerama ja hõlma sees tuttavale katlakütjale tagasi viima. Ja üldiselt tasub seda teost riiulisse panna küll, ja vahel sealt välja võtta.



----------------------------------

Kui teidki on iial huvitanud, kust nii ebavenelik nimi nii sümbolirohkele Venemaa pealinna tänavale sai, siis ilmselt idast. Araabia keeles tähendab arbad äärelinna, ja sealt võib see olla levinud ka tütgi-tatari keeltesse, sealhulgas näiteks tatari keelde. Tänav moodustus ju juba sadu aastaid tagasi, olles tõesti väljaspool linnasüdant, mida toona piiritles kreml. Tatari keeles on ka sõna arba, mis tähistab vankrit, samuti üsna kerge tänavanimeks minema. Täit selgust ses küsimuses polegi. Kaeva venelast, leiad tatarlase, öeldakse, kaeva vene teost või tänavat, leiad ka tatari.



Margit Korotkova, www.vanaraamat.ee

Hind: 3,50 EUR

Teema Maailma ajalugu alla viimati lisatud:

Rosalie David, Religioon ja maagia Vana-Egiptuses,
Tänapäev, 2005, hind: 30,00 eurot

John Keegan, Teine Maailmasõda,
Varrak, 2004, hind: 25,00 eurot

Robert Bauval ja Adrian Gilbert, Orioni mõistatus. Püramiidide saladuste lahtimõtestamine. Revolutsiooniline avastus, mis muudab ajalugu,
Sinisukk, 2003, hind: 28,00 eurot

Olivier Blanc, Armastus Pariisis Louis XVI ajal,
Kunst, 2006, hind: 15,00 eurot

Peter James ja Nick Thorpe, Muistsed leiutised,
Olion, 2001, hind: 25,00 eurot

Eduard Laaman, Jutustusi endisest Euroopast,
Ilmamaa, 2011, hind: 16,00 eurot

Barbara Demick, Kadestada pole midagi. Inimeste elu Põhja-Koreas,
Tänapäev, 2013, hind: 20,00 eurot

Manfred Höfer, Saksa keisrid ja kuningad,
Olion, 2007, hind: 25,00 eurot

Herman Lindqvist, Rootsi ajaloo radadel,
Wiken AB, 1993, hind: 7,00 eurot

Tiiu Põld, Märgitud mees. NKVD kuritööd Eestis aastail 1940-1941,
Tänapäev, 2000, hind: 7,50 eurot



Maailma ajalugu all on 1856 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!