Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Aeglus
Autor(id): Milan Kundera

Kirjastus: Monokkel
Linn:
Aasta: 1998
Originaalkeel: prantsuse keel
Tõlkija: Tanel Lepsoo
ISBN: 9985540360
Lehekülgi: 194

Seisukord: kohati kulunud kaaned, raamatukogu ja raamatukogust mahakandmise tempel sees, sisu olemas ja korralik

Mõõdud: 150 × 215 mm
Suurus: tavaformaadis, kõvade kaantega

Sisu:
RAAMAT ASUB LAOS, SAADAVAL 1-3 PÄEVA JOOKSUL. 099

Naine kükitas basseini äärel, jälgides tähelepanelikult pidžaamas meest, tema võitlust ja langemist. Kui mees lõpuks basseini plaatidega kaetud ääreni jõuab, tõuseb naine ja läheb trepi suunas, tagasi vaatamata, kuid piisavalt aeglaselt, et mees talle järele jõuaks. Niiviisi, sõnatult, ülevalt läbimärjad, kõnnivad nad läbi halli (see on juba ammu inimtühi), astuvad mööda koridore ja jõuavad tuppa. Nende riietest niriseb vett, nad värisevad külmast, nad peavad midagi muud selga panema.
Ja seejärel?
Mis seejärel? Nad armatsevad, mida siis teie arvasite? Sel ööl on nad vaiksed, ainult naine oigab kui inimene, kellele on ülekohut tehtud. Nii võib kõik jätkuda ja näidend, mida nad täna õhtul esimest korda mängisid, võetakse uuesti läbi järgmistel päevadel ja nädalatel. Selleks, et naine võiks näidata, et ta on kõrgemal igasugusest labasusest, kõrgemal tavalistest inimestest, keda ta põlgab, sunnib ta meest jällegi põlvitama. Mees süüdistab teda, nutab, ja naine muutub veelgi kurjemaks, petab teda, kuulutab oma truudusetust, paneb ta kannatama. Mees punnib vastu, käitub jämedalt, ähvardab, kavatseb teha midagi ennekuulmatut, lõhub ühe vaasi, röögib kohutavaid sõimusõnu. Naine teeskleb seepeale hirmu, süüdistab teda vägivaldsuses ja kuritegelikkuses, mees langeb põlvili, nutab jälle, süüdistab end jälle. Siis lubab naine tal endaga magada, ja nii edasi ja nii edasi. Kõik see kestab nädalaid, kuid, aastaid, terve igaviku.

----------------------------------------------

Arvustus Milan Kundera romaanile „Aeglus“

Inimene tantsib aegruumis

Tšehhi kirjanik Milan Kundera ei vaja ilmselt Eesti lugejale erilist tutvustamist. Tema mahukat loomingut on eesti keelde tõlgitud üksjagu („Olemise talumatu kergus“, „Surematus“, „Elu on mujal“, Identiteet“ on ainult mõned selles austustäratavas reas). Küllap tunneb iga enne 90ndaid sündinud eestlane Kunderaga suuremat või väiksemat solidaarsust, isegi omamehelikkust – tema näol on tegemist kommunistliku võimu tagakiusatuga. Kundera sümboliseeris nõukogude ajal seda mässumeelset tsensuurist hoolimatut ja pagendatud keelatud vilja, kelleks olemisele iga endast lugupidav julge läänemeelne intellektuaal pretendeeris. Aga Kundera on palju muudki, kui ajastu hammasrataste vahele jäänud literaat – ta küsib väga suuri küsimusi.

Minu arvustatav romaan „Aeglus“ sisaldab palju erinevaid süžeeliine, mis lõpus kentsakalt ja kaunilt kokku põimuvad. Meiega vestleb Kundera isiklikult jutustaja näol, saame nukralt haletseda Tšehhi päritolu putukateadlast, jälgida Vincenti ja Julie ebaõnnestunud armulugu, mõelda tantsija-teooriale lugedes Pontevinist ja samas vaadelda tantsija-teooria ehedat näidet Bercki, samuti loeme 18.sajandi novelli Madame T poolt nn auku tõmmatud rüütlist ja lugeja suureks rõõmuks analüüsib, kommenteerib, tõlgendab ja arendab Kundera seda romantilist janti põhjalikult, elule omaselt ootamatult.

Suurim küsimus, mida Kundera „Aegluses“ küsib, on milline on aja olemus - kas aeg on suhteline mõiste või põhineb millelgi, kas aeg muutuseta on mõeldav, kas minevik, olevik ja tulevik on inimese subjektiivne meelepete või aeg tõepoolest möödub. Tegemist on filosoofia ajalugu läbivate küsimustega ajast, niiet füüsikast ma kirjutama ei hakka. „Aegluse“ kõige ilusamad näited nende küsimuste metafooridest on juba romaani ülesehituses – niiöelda tõelisus põimub fiktsiooniga, 18.sajandi ja 20.sajandi põimumine läbi terve romaani, pluss Victori ja rüütli ootamatu kohtumine teose viimases peatükis. Leidsin ka põimumise hierarhiliselt peenema seletuse: „Iga teoreetiliselt võimalik eksistentsivorm, isegi kui see on praktiliselt võimatu, muudab eksistentsi tervikuna.“, ja sellega sobiv aja olemust iseloomustav valem on mu meelest ka päris kena: „Aegluse määr on võrdelises seoses mälu intensiivsusega, kiiruse määr on võrdelises seoses unustuse intensiivsusega“. Kunderale omase ladusa lihtsusega toob autor viimast tsitaati seletava näite: „Salajane seos valitseb aegluse ja mälu, kiiruse ja unustuse vahel. Kujutame ette päris tavalist pilti: inimene kõnnib tänaval. Korraga üritab ta midagi meenutada, kuid mõte ei anna ennast kätte. Sel hetkel aeglustab ta mehaaniliselt sammu. Vastupidiselt inimesele, kes tahab unustada äsja läbielatud ebameeldivat sündmust ja kiirendab alateadlikult kõndi, nagu lootes niiviisi eemalduda sellest, mis on ajas talle veel ülearu lähedal“.

Kogu teoses peegeldub ka küsimus modernse ajaloo olemuse kohta. Seda esindab „Aegluses“ putukateadlane Čechořípský. Ikkagi pean natukene füüsikast ka rääkima – see kakskümmend aastat raudse eesriide taga võimu poolt sunnituna ehitusel töötanud õpetlane on Einsteini aegruumis ringi liikuv objekt. Enne Albert Einsteini relatiivsusteooriat käsitleti aega ja ruumi eraldi mõõtmetena. Einsteini erirelatiivsusteooria sidus aja ja ruumi ühtseks aegruumiks: aega saab mõista üksnes aegruumi osana, aegruumi neljanda mõõtmena, millel on mitmeid ruumimõõtmetega ühiseid omadusi. Absoluutset aega ei ole olemas. Raudse eesriide taga aeg seisis, kasvasid ainult õpetlase musklid, sellal, kui lääne pool liikus kõik tormlevalt edasi, raudne eesriie kui ruumijaotav ja aegamuutev parameeter. Kärbsehuviline kohmakas õpetlane on kui aegruumi mõõtmete vahele kinni jäänud inimene, romaani kurva kuju rüütel. Iga traagiline tegelane armastab enda kurba saatust, kannab seda kui hinnalist krooni, taipamata, et sel moel labastab oreooli väärtust, sest ega keegi tegelikult kõiki Tšehhis toimunud sündmusi jälgida ei viitsinud. Eestlasena olen seda isegi kogenud, kuidas idabloki riike häguse uduna ühtseks tervikuks peetakse, vahet pole, kas Tšehhi või Poola, Riia või Tallinn, ühe saatusega kõik. Muusikateadlase ja pianisti pojana kirjutab Kundera nii: „Kaasaegset ajalugu jutustatakse kombel, mis sarnaneb suure kontserdiga, kus üksteise järel esitatakse kõik Beethoveni sada kolmkümmend kaheks oopust, kuid igaühest mängitaks ainult esimesed kaheksa takti. Kui sama korrataks kümne aasta pärast, siis mängitaks igast teosest vaid kõige esimene noot, seega kogu kontserdi jooksul sada kolmkümmend kaheksa nooti ühe ja sama meloodiana. Ja kahekümne aasta pärast võetaks kogu Beethoveni muusika kokku üheainukese hästi pika ja kõrge noodiga, mis meenutaks seda, mida ta kuulis oma esimesel kurtuse päeval.“

Modernset aega ja inimest iseloomustab hästi „Aeglusest“ pidevalt läbikäiv tantsija-teooria, mille autoriks tituleeritakse üleolev haritlane Pontevin. „Pontevin’i järgi on kõik tänapäeva poliitikud mingil määral tantsijad, ja kõik tantsijad omakorda sekkuvad poliitikasse, ehk neid vahepeal ei saa segi ajada. Tantsija erineb poliitikust tavaliselt selle poolest, et ta ei taha mitte võimu, vaid kuulsust. Ta ei soovi maailmale peale suruda üht või teist sotsiaalselt organisatsiooni (ta hoolib sellest sama vähe kui kärbsemustast), vaid tahab et laval säraks vaid tema enese ego“. Tantsija on põhimõtteliselt avaliku elu tegelane, kes ei sekku suurtesse, ülevatesse ja ka poliitilistesse küsimustesse huvist nende vastu, vaid võimalusest särada laval, saada positiivset tähelepanu. Ta teab, millise näoilmega olla kaamera ees, teab millised peavad pateetilised sõnavõtud olema, et pugeda meediajälgija südamesse. Tema hea mulje jätmise instinkt on väga kõrgelt arenenud, nad on esinejad, eputrillad, ebasiirad. Kohe meenub Baudelaire’i dändi deviis – elada ja surra peegli ees. „Kui tantsijal tekib võimalus astuda poliitilistesse mängudesse, siis ta keeldub silmatorkavalt igasugustest salakaubitsemistest (mis igavesest ajast igavesti on olnud tõeline poliitika pärusmaa), nimetades seda valelikuks, ebaausaks, silmakirjalikuks ja räpaseks. Ta kuulutab oma arvamust, lauldes ja tantsides kuskil poodiumil, kõigi silme all, ning kutsub teisi nimepidi end järgima.“ Samas leiab Pontevin tantsijas ka ilu: „See, kes tunneb tantsijate suhtes vastumeelsust ja tahab neid mustata, põrkab ületamatule takistusele: see on nende ausus. End pidevalt avalikkuse tähelepanu alla seades on tantsija võtnud kohustuse laitmatult käituda. Tema pole, nii nagu Faust, sõlminud lepingut saatanaga. Tema sõlmib lepingu inglitega. Ta tahab teha enda elust kunstiteose ja inglid aitavad teda selles, sest ei maksa unustada, et tants on ju kunst. Tantsija tõeline olemus seisneb pidevas kiusatuses pidada oma elu kunstiteose aineks. Ta ei kuuluta moraali, ta tantsib seda. Ta tahab erutada ja pimestada maailma oma elamise kaunidusega. Ta on armunud omaenese ellu, nii nagu mõni skulptor võib armuda kujusse, mida ta parasjagu modelleerib.“ Mulle tundub, et 21.sajandil on enamus inimesi muutunud niiöelda tantsijateks. Tänu internetile, tarkadele telefonidele, YouTube’ile, Instagramile ja muule sellisele võib iga üks saada staariks, on iga üks maailma ees alasti esinemas.

Ei ole midagi teha, Kundera on omaette kvaliteet. Armastan, kuidas ta suudab totakad ja traagilised karakterid ja nende tegemised põimida sügavalt filosoofiliste ja ühiskonnakriitiliste sõnavõttudega. Kundera naerab läbi pisarate. Jah, „Aegluse“ näol on tegemist tema kõige lihtsama romaaniga, mida lugenud olen, aga sel on eriline väärtus. See on kui 200-leheküljeline mõnus juhitud meditatsioon aja ja inimsuse juhuslikkuse üle, mille taga kajavad naerupahvakad.

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Hind: 10,00 EUR

Otsing autori järgi:

Milan Kundera, Identiteet,
Tänapäev, 2007, hind: 25,00 eurot

Milan Kundera, Teadmatus,
Tänapäev, 2006, hind: 13,00 eurot

Milan Kundera, Nali,
Eesti Raamat, 1991, hind: 6,00 eurot

Milan Kundera, Surematus,
Monokkel, 1995, hind: 15,00 eurot

Milan Kundera, Hüvastijätuvalss,
Monokkel, 1998, hind: 11,00 eurot

Milan Kundera, Naljakad armastuslood. Kolm melanhoolset anekdooti,
Perioodika, 1965, hind: 5,00 eurot

Milan Kundera, Romaanikunst. Essee,
Perioodika, 1998, hind: 8,00 eurot

Milan Kundera, Olemise talumatu kergus,
Monokkel, 2000

Milan Kundera, Olemise talumatu kergus,
Monokkel, 1992

Milan Kundera, Olemisen sietämätön keveys,
WSOY, 1983

Milan Kundera, Tühisuse pidu,
Varrak, 2016

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Gerald Durrell, Linnud, loomad ja sugulased,
Eesti Raamat, 1994, hind: 12,00 eurot

Gerald Durrell, Jumalate aed,
Eesti Raamat, 1994, hind: 9,00 eurot

Kurt Vonnegut, Tšempionide eine,
Eesti Raamat, 1978, hind: 3,50 eurot

Doris Lessing, Viies laps,
Eesti Raamat, 1995, hind: 5,00 eurot

Lars-Henrik Olsen, Puutumata maa,
Olion, 1995, hind: 7,00 eurot

Milan Kundera, Nali,
Eesti Raamat, 1991, hind: 6,00 eurot

Jens Bjørneboe, Jonas,
Librarius, 1996, hind: 5,00 eurot

Honoré de Balzac, Isa Goriot,
Eesti Raamat, 1971, hind: 7,00 eurot

Hermann Hesse, Mägede poeg,
Orto, 1952, hind: 12,00 eurot

Martin Calder, Suvi Gascogneis. Teistsugust Lõuna-Prantsusmaad avastamas,
Varrak, 2009, hind: 8,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 6834 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!