Teema: Elulood, memuaarid
Pealkiri: Invavanaisa. Mihkel Aitsami lugu
Autor(id): Mihkel Aitsam. Koostanud Katrin-Ädu Metsand

Kirjastus: Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
Linn:
Aasta: 2014
Originaalkeel:
ISBN: 9789949339389
Lehekülgi: 255

Seisukord: normaalses seisukorras raamat

Mõõdud: 250x180
Suurus: tavaformaadist pisut suuremas formaadis, kõvade kaantega

Sisu:
Kogu raamatu müügitulu läheb heategevuseks – sotsiaalpsühholoogilise rehabilitatsiooni toetuseks, mis saab täna liiga vähe tähelepanu ja toetust, ning mis oli Mihkli südameasjaks.

Eesti invaliikumise tekkest ja arengust rääkides ei saa Mihkel Aitsamist üle ega ümber. Ta on olnud üks liikumise alustaladest ja selle vedaja. Invavanaisa, nagu teda hellitlevalt kutsutakse, ja invaliikumise grand old man.

Tundsin Mihklit üle 35 aasta, lähemalt viimased kümme, kui tulin tööle liikumispuudega inimeste liitu. Esimesel aastal polnud vist päeva, kui Mihkel poleks hommikul kontorist läbi tulnud, pärinud uudiste järele ja küsinud, kuidas läheb. Kõige taga siiras soov aidata töösse sisse elada, valgustada probleemide tagapõhja, näidata seoseid ja anda nõu. Mihkel teadis ja mäletas ega olnud kitsi oma tulevikuvisioone jagamast. Mihkel oli heatahtlik sõber, kellega oli mõnus maailmaasju arutada, arvamust ja nõu küsida. Imetlusväärse vitaalsuse, mõtteerksuse ja uudishimuga, mis andis silmad ette palju noorematelegi.

Mäletan esimese tööaasta kevadel Haapsalus toimunud ühisseminari Soome Invalidiliittoga, kus mul tuli teha ettekanne. Mu sõnavõtt oli täielik fiasko, hea meelega oleksin kadunud olematusse... Ainult kaks inimest tulid hiljem mu juurde, et lohutada: pole hullu, ikka juhtub, järgmine kord läheb paremini. Üks neist oli Mihkel. Sellised asjad ei unune. Tundsin oma nahal, mida tähendab õigel ajal öeldud toetav sõna. Mõtlen sellele episoodile tänutundega veel tänagi.

Oleme teinud koos Mihkliga pikki sõite ja jõudnud sel ajal maast ja ilmast rääkida. Mihkel on jutustanud oma vanematest, lapsepõlvest, kooliteest. Mihkli vanemad olid õpetajad ja ehk mängis elukutse rolli ka selles, et peres väärtustati eelkõige mõtteviisi. Seda, et oluline on see, mis toimub inimese „kahe kõrva vahel”, nagu Mihkel ise armastas öelda. Mihkel kasvas koos vennaga võrdsetes tingimustes – kumbagi ei eelistatud, üks ei olnud parem ega halvem kui teine. Suved isa sünnitalus olid kui iseseisva toimetuleku kool.

Mihkel on rääkinud, et kordagi ei tulnud jutuks, et ta võiks olla koduõppel. Lapsele meisterdati käepärastest vahenditest kolmerattaline jalgratas, sellega tehti ära kõik käigud, abilisteks vanemad, vennas, koolikaaslased. Oli sõjajärgne aeg, mis erilistest abivahenditest sai sel ajal juttugi olla. Ei mingit hinnaalandust õppetöös, keskkool sai lõpetatud koos teistega.

Mihkli lapse- ja koolipõlvelugusid kuulates mõistsin eriti selgelt, et just sel ajal otsustatakse sinu saatus. Kõik me tuleme oma lapsepõlvest, ka puudega lapsed.

Mihklit kasvatati kui tavalist rüblikut ja süstiti teadmist sellest, et ise tuleb kõigega toime tulla. Seepärast ei tundugi töötamise kõrvalt õppimine Tallinna Polütehnilises Instituudis ja erialane karjäär erilise kangelasteona. Visa hingega Mihkli puhul oli see ju normaalne.

Meenub Mihkli jutustatud ajastule iseloomulik lugu sellest, kuidas
temast sai esimene invaliid Eestis, kellele väljastati autojuhiload. Kõik see toimus 1950. aastate alguses, kui Moskvas hakati eksperimentaalselt valmistama käsijuhtimisseadmeid. Unistus kohandatud autost, mis annaks liikumisvabaduse, ei jätnud teda enam. Tekkis paradoksaalne olukord: eksamid olid õiendatud, ometi ei antud lubasid kätte. Puudus pretsedent, puudusid selged instruktsioonid ja üleüldse tundus selline asi – invaliid, kelle jalad ei tööta, autoroolis – ennekuulmatu. Tuli pöörduda Moskvasse kõrgete ülemuste poole ja sealt saadi lõpuks ka erandlikult lubav otsus. Sellest ajast peale olid Mihkel ja auto lahutamatud. Selliseid lugusid, kus tuli sõna otseses mõttes toonasest mõtteviisist läbi murda, oli Mihklil rääkida palju.

Mihklit hakkas 1970. aastate lõpus huvitama teiste invaliidide elu ja oma eluga toimetulek. „Hakkasin rohkem võrdlema enda ja nende toimetulekut elus, mõtlemisainet hakkas pakkuma küsimus – miks on see nii?” meenutas ta.

Sugenesid kontaktid ja siitpeale tulid loomuliku jätkuna sündmused, mida praegu meenutame kui invaliikumise algusaega. Automi
käsijuhtimissõidukite omanike sektsiooni asutamine 1980. aastal ja meeleolukad rahvarallid. Invasport ja spordilaagrid, kuna sportimist aktsepteeriti, ühingute moodustamist mitte. Invaspordipisik levis üle liidu Omskini välja, nakatajaks tegijad Eestis. Töö avaldas nii suurt muljet, et 1987. aasta lõpus andis NSVL Töökomitee põhimõttelise nõusoleku asutada Eestis erandkorras füüsiliste puuetega invaliidide ühing.

Mihkel oli iseloomuga inimene, tema elus oli kolleegidega tuliseid vaidlusi ja vastandumisigi. Teda pole alati mõistetud, kuid ta pole kunagi alla andnud. Samas on ta olnud teerajaja, kelle jälgedes on käidud ja käiakse praegugi. Jälgedest on saanud tugev teerada, mida mööda on teistel hea edasi minna.

Erakordset töömeest on Eesti Vabariik tunnustanud 2001. aastal Eesti Punase Risti III klassi teenetemärgiga. Teenetemärgi kinnitas rinda president Lennart Meri.

Auli Lõoke
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu tegevjuht

Märksõnad:
Eesti Liikumispuudega Inimeste Liit
Aitsam, Mihkel, 1929-2013
Eesti Invaliidide Ühing
Eesti Invaühingute Liit
puuetega inimesed
liikumispuudega inimesed
invasport
sotsiaalsed liikumised
ühingud
ühendused
invapoliitika
Eesti
autobiograafiad

Hind: 16,00 EUR

Teema Elulood, memuaarid alla viimati lisatud:

Vassili Riis, Kolmandat teed ei ole,
Eesti Riiklik Kirjastus, 1960, hind: 8,00 eurot

Matthew Perry, Sõbrad, kallimad ja suur hirmus asi. Memuaarid,
Tänapäev, 2022, hind: 23,00 eurot

Bertrand Meyer-Stabley, Rudolf Nurejev. Hüpe vabadusse,
Kunst, 2005, hind: 9,00 eurot

Lauri Vahtre, Meenutusi kadunud maailmast ehk keskkoolist, ülikoolist, matkadest, malevast, väljakaevamistest ja muust aastail 1975-1984. Eesti mälu,
Eesti Päevaleht, 2010, hind: 13,00 eurot

Aino Kallas, Suurlinnade udus ja säras. Päevaraamat aastaist 1922-1926,
Eesti Raamat, 1996, hind: 9,00 eurot

Sergo Selder, Ajateenija tasuta kiri,
Eesti Päevaleht, 2009, hind: 13,00 eurot

Aili Paju, Minu Ülikool. Väljavõtteid päevikust aastatel 1963-1993,
Eesti Ajalehed, 2010, hind: 10,00 eurot

toimetaja ja eessõna: Marju Unt, Arnold Humal. 1908-1987 (matemaatik). 90ndale sünniaastapäevale pühendatud materjalide ja mälestuste kogumik,
Eesti Statistikaselts, 1998, hind: 5,00 eurot

Tamara Miljutina, Inimesed minu elus. Eesti mälu,
Eesti Päevaleht, Akadeemia, 2010, hind: 8,00 eurot

Harri Haamer, Laste lood,
2006, hind: 7,00 eurot



Elulood, memuaarid all on 4257 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!