Teema: Ilukirjandus: väliskirjandus
Pealkiri: Surematus
Autor(id): Milan Kundera
Kujundaja: Ülle Meister


Kirjastus: Monokkel
Linn: Tallinn
Aasta: 1995
Originaalkeel: tšehhi keel
Tõlkija: Leo Metsar
ISBN: 9985540174
Lehekülgi: 380

Seisukord: normaalses korras raamat

Mõõdud: 143 × 214 mm
Suurus: tavaformaadis, kõvade kaantega

Sisu:
Romaani tegevustik toimub paralleelselt kaasajas ja Goethe eluajal. Mängulise põhikoega romaani tegelaskonda kuuluvad nii Goethe, autor ise kui Hemingwaygi. See raamat on juba ilmunud kõigis suuremates kultuurkeeltes.

Tõlgitud raamatust: Nesmertelnost

Märksõnad:
tšehhi
ilukirjandus
romaanid

------------------------------------------------------------

Arvustus meie kirjandusblogist:

Looja lasi jalga


Milan Kundera on Tšehhi-Prantsuse kirjanik (sündinud 1.aprill 1929), kes ise nõuab, et teda klassifitseeritaks kui Prantsuse kirjanikku. Paljud tema teosed on ka kirjutatud prantsuse keeles, samuti toimub enamiku romaanide tegevus Pariisis. Ta on õppinud nii kirjandust kui esteetikat, kuid oma kraadi sai hoopis kinematograafias. Ta oli Tšehhoslovakkia keerulistel aegadel ka Kommunistlikus parteis, seotud ka Praha kevade sündmustega 1968. aastal. Nõukogude võimu tõttu lootuse kaotanuna kolis ta koos naisega Prantsusmaale ja elab seal tänini, kuid näitab end harva ja ei räägi meediaga. Ta suhtleb ka oma kodumaa sõprade-sugulastega, kuid ei käi seal peaaegu mitte kunagi. Eesti keeles on temalt ilmunud päris palju, tema kuulsaim teos „Olemise talumatu kergus“, „Elu on mujal“, „Identiteet“, „Teadmatus“, „Nali“, „Hüvastijätuvalss“.

Jätan süžee kokkuvõtte/ümberjutustuse tegemata, sest see oleks tõesti liiga keeruline ja ka täiesti mõttetu – Kundera on isegi öelnud, et „Surematuses“ puudub tegevusühtsus. See pole klassikaline romaan, mis on oma olemuselt üsna lineaarne, sünnib keegi, kes teeb midagi, mis viib kuhugi, kus on kulminatsioon ja siis pingelangus ja the end. „Surematuses“ kohtume me 20. sajandil elava naistemees Rubensiga, autor ise kohtub enda loodud karakteritega, Hemingway ja Goethe sõbrunevad surmajärgses maailmas ja nii edasi.

Üldiselt on „Surematus“ nendest teostest, mis ma Kunderalt varem lugenud olen, võrdlemisi erinev. Näiteks puudub kodumaast võõrandumise teema. Samas see, kuidas kirjanik otsib oma natuke halenaljakate tegelaste tragikoomiliste tegemiste mõtet, neid analüüsib ja põimib sisse pikki filosoofilisi arutlusi on väga tuttav. Pean seda Kundera kõige iseloomulikumaks jooneks ja seda oli „Surematuses“ ootuspäraselt palju. Väikesed lood sünnitavad suuri mõtteid ja vastupidi.

„Surematus“ algab sellega, kuidas kirjanik näeb üht vana naisterahvast tegemas žesti, mis teda köidab ja see sama žest ongi doominokiviks, mis on andnud kirjandusloole ligi 400 lehekülge. Seda žesti kohtame nendel lehekülgedel korduvalt, alati sama mõjuga, kuid erinevate tegelaste poolt tehtuna. See viib Kundera põnevale mõttele, et žeste on maailmas palju vähem kui inimesi. Järelikult ei ole olemas ka täiesti ainulaadset indiviidi. Tsiteerin: „Kas aga pole inimest, ja romaanitegelast vahest veelgi rohkem, defineeritud kui ainulaadset, kordumatut olevust? No kuidas on siis võimalik, et žest, mida ma nägin ühe inimese puhul, mis oli temaga seotud, iseloomustas teda, oli tema omapäraseks veetluseks, on ühtlasi ka aluseks täiesti teistsugusele inimesele ja minu unistusele temast?“. Edasi jõuab ta järeldusele, et inimesel on aritmeetiliselt võimatu omada ainult omaenda žestide repertuaari. Kõik me kopeerime teisi, võtame omaks nende kõnemaneeri, mõne liigutuse, parasiitsõna. See on mulle üpris hirmutav – kas siis selle kõige õpitu all on üldse mingisugune ’mina’?

Isegi meie näod, mille järgi on lihtne end uskuma panna omaenese päris isiklikku identiteeti, on segu isast, emast, vanatädist, mõnikord kummalisel kombel on selles ka piimamehe näojooni. Raamatu ühe peategelase Agnese mõte on minu meelest üpris põnev (kuid kindlasti mitte rahustav) – Looja (mitte jumal) pani kompuutrisse disketi meie elu programmiga ja lasi jalga. Selles polnud ei mingit Agnest ega Kunderat, vaid lihtsalt „inimese prototüüp, kellest tekkis terve hulk eksemplare; kuna nood on tuletatud algmudelist, siis pole neil mingit individuaalset substantsi“.

See teeb tegelase Bettina naeruväärseks. Ka Goethe tegelikult, keda samuti „Surematuse“ lehekülgedel kohtame. Goethe loodab saada surematuks teiste inimeste mälu kaudu, Wertheri ja Fausti abiga, loomulikult. Küllap see muidugi on variatsioon surematusest, et me kõik peame koolis „Fausti“ lugema, aga kindlasti mitte sõna otseses tähenduses. Kuid Bettina läheb veel kaugemale – ta loodab saada surematuks kunstnike, eelkõige Goethe kaudu, justkui rippudes nende hinge küljes, mis triivib surematusse ja nõudes „ärge jätke mind!, võtke mind kaasa!“. Bettina räägib ja kirjutab suurest armastusest Goethe vastu lihtsalt suure hirmu tõttu surra ja kaduda alatiseks. Kundera kirjutab: „Aastal 1809 kirjutas Bettina talle:“Mul on kindel tahe sind igavesti armastada.“ Lugege tähelepanelikult toda näiliselt banaalset lauset. Palju tähtsamad kui sõna „armastada“ on siin sõnad „igavesti“ ja „tahe“.“ Bettina on meeleheitel. Goethe on meeleheitel. Mina olen meeleheitel. Surematust inimesele pole, sest pole mina, pole ainulaadsust, pole hinge. On surematus loomingule, žestidele, mõneks ajaks inimese prototüübile. Meie pea kohal rippuv surmaoht muudab kõik mõttetuks – kuidagi nii kõlas see valus Camus’ tsitaat. Inimene on nii väike ja kartlik ja Looja lasi ka jalga. Bastard.

Veel üks oluline teema on mälu. Vananev erotomaan Rubens vaatab tagasi oma elule, meenutab oma arvukaid armukesi, kuid avastab õnnetuseks, et see, mida ta pidas oma elu raskuspunktiks - naised, on tema mälus ainult mingisuguste tühiste fotode näol. Näiteks oma ühest lemmikarmukesest on tal ainult kolm nn fotot (loomulikult erootilist). Samas teisest on tal meeles üksnes eesnimi, tedretähnid, et naine oli abielus või et tal oli koer. Miks mäletab ta selliseid asju? Kas siis see, mida ja kui palju me mäletame, ei näitagi seda, mis on meile oluline? Või oleme me lihtsalt halvasti programmeeritud kahejalgsed? Ühes peatükkis kirjutab Kundera nautke Aristotelese „Poeetikast“ – viimane ei pea episoodist kuigi lugu, see on juhuslik, pole millegi tagajärg ega põhjus, episoodide vahel jookseb mingisugune kasuaalne ahel. Kundera aga täiendab seda poolikut definitsiooni minu meelest mäletamisväärselt (palun, mälu, luba mul see meelde jätta ja mitte kunagi unustada!)– „Mitte ühelegi episoodile pole a priori määratud igavesti episoodiks jääda, sest iga sündmus, ka kõige tähelepandamatum, peidab endas võimalust varem või hiljem teiste sündmuste põhjuseks saada ja muutuda sellisel kombel juhtumiks või seikluseks“. Ja nüüd see, kuhu ma tahtsin jõuda – võib-olla meie mälu ei tee siiski oma valikuid nii juhuslikult. Võib-olla see tahab meid juhendada, vihajamisi tõugelda õigele teele, kui meenutame ja avastame, et ei mäleta suurt midagi olulist, harva kellegagi sarnaselt ja muud säärast. Mälu tahab meile öelda, et ole nüüd mõistlik, inimene, see kõik oli juhus, tobe mõttetus, vahel valus, naljakas, traagiline, ja ei hakka minagi sulle siin mingisugust suuretähenduslikku mõtestatud valikut tegema, et sa saaksid ennast lollitada lihtsalt, et oleks kergem. Aga näe, siin lollitan ennast jälle ise. Kundera ei pea ennast kirjanikuks sõnumiga. Romaani kui kunstiteose essents on tema jaoks iroonia ja otseloomulikult - „Irony doesn’t give a damn about messages!“.

Kokkuvõtteks ütlen, et „Surematus“ oli pagana irooniline tõesti, traagiliselt lausa, tekkis tahtmine pead mõnda aega kõvasti vastu seina taguda. Aga.. oot-oot, leidsin just raamatut lehitsedes natuke lohutust (pisike pai Kunderalt) – „Kui me ei saa omistada tähtsust maailmale, mis ise peab end tähtsaks, kui me ei leia selle maailma sees oma naerule vähimatki vastukaja, siis jääb meil üle üksainus võimalus – võtta maailma kui tervikut ja teha temast meie mängu objekt: teha temast mängukann.“

www.vanaraamat.ee/ Eva-Elise Oll

Hind: 15,00 EUR

Teema Ilukirjandus: väliskirjandus alla viimati lisatud:

Jennifer Johnston, Illusionist,
Varrak, 2004, hind: 7,00 eurot

Aleksis Kivi, Seitse venda,
Eesti Raamat, 1966, hind: 6,00 eurot

Daniel Defoe, Moll Flanders II. Kuulsa Moll Flandersi õnnelikud ja õnnetud juhtumused,
Fantaasia, 2007, hind: 5,00 eurot

Daniel Defoe, Moll Flanders (1. osa),
Fantaasia, 2007, hind: 5,00 eurot

Anton Tšehhov, Novelle ja jutustusi,
Eesti Riiklik Kirjastus, 1952, hind: 4,00 eurot

Romain Gary (Emile Ajar), Elu alles ees. Europeia sari,
Perioodika, 1992, hind: 7,00 eurot

Fjodor Dostojevski, Idioot,
Eesti Raamat, 1975, hind: 13,00 eurot

Oscar Wilde, Dorian Gray portree,
Eesti Raamat, 1972, hind: 14,00 eurot

Jerome K. Jerome, Three Men in a Boat (To say nothing of the dog) / Kolm meest paadis (koerast rääkimata),
Progress Publishers, 1964, hind: 4,00 eurot

Charlotte Brontë, Shirley,
Jumalikud Ilmutused, 2011, hind: 23,00 eurot



Ilukirjandus: väliskirjandus all on 6819 raamatut. Klõpsa siia, et näha täielikku loendit!